Poola jäljed Eestis: kuningas Stefan Batory

Stefan Batory sündis 27.09.1533.a. Rumeenias (tollal Transilvaania) ja suri 12.12.1586.a. Poola-Leedu Ühenduses.

Aastatel 1576-1586 Poola-Leedu Ühenduse (Rzeczpospolita) kuningas. Valiti Rzeczpospolita kuningaks peale Jagelloni dünastia lõpetamist. Tema teekond troonile oli raske. Tollal Rzeczpospolita kuningas valiti aadelkonna poolt. Õigeusu aadel esitas Poola krooni kandidaadiks tsaar Ivan IV – selleks, et sõlmida liit Moskva tsaaririigiga ning pidada ühist võitlust türklaste ja krimmitatarlaste vastu. Seejärel esitati kandidaatideks Püha-Rooma keiser Maximilian II ja tema poeg Austria ertshertsog Ernst, kes samuti pidasid kinni Türgi võitluse kursist.Türgi sultan Selim II saatis aadlikele kirja, milles nõudis, et nad ei valiks kuningaks Püha-Rooma keisrit Maximilian II, vaid üheks kandidaadiks Osmanite impeeriumi vasalli, Transilvaania vürsti Stefan Batoryt. Aadel esitas Habsburgide võimuhaaramise takistamiseks kandidaadiks populaarse Anna Jagielonka, Sigismund Augustuse õe. Aadel kuulutas ta Poola kuningannaks ja Stefan Batory kuningaks tingimusel, et ta abiellub troonipärijaga. Stefan Batory oli troonile valimise tingimuste kohaselt abielus Anna Jagielloniga ja kuulutati kuningaks.

Huvitav fakt, et Stefan oli rahvuselt ungarlane (sekeli) ja oskas ungari ja valahhi keeli, praktiliselt ei rääkinud Stefan tema kontrolli all oleva Poola-Leedu Rahvaste Ühenduse elanike rahvuskeeli ja rääkis oma alamatega ladina keeles.

Pärast kuningaks valimist otsustab Stefan Batory jätkata sõda Moskva tsaaririigiga, et tagastada varem kaotatud Poola-Leedu Ühenduse maad. Selleks viis ta läbi mitmeid reforme, sealhulgas sõjaväes. Batory reformide tulemusel loodud sõjavägi näitas Vene tsaarile kiiresti tema viga. Juba 1577. aastal vallutas kuningas tagasi Dünaburgi ja Wendeni ning seejärel Polotski ja Veliki Luki, viies sõja üle Venemaa aladele. Eriline lehekülg sõjaajaloos oli Pihkva piiramine kuningas Stefan Batory poolt. Tema tabamine oleks avanud tee Moskva tsaaririigi sisepiirkondadesse, kuid linna kaitsjate kangelaslik vastupanu nurjas kuninga plaanid sõda tema tingimustel kiiresti lõpetada. Kui Stefan Batory Pihkva lähedal seisis, tegi Ivan Julm ootamatu diplomaatilise sammu. Ta kutsus vahendajaks paavsti legaadi Antonio Possevino. 1582. aastal kirjutas Stephan Batory alla Yam-Zapole lepingut, mille kohaselt loovutas Moskva kõik vallutatud maad Liivimaal. Sõlmitud rahu kohaselt läks osa praegusest Läti ja Eesti alast Poola-Leedu Rahvaste Ühenduse (Liivimaa) koosseisu. 17. sajandil toimusid Liivimaa pärast Poola-Rootsi lahingud, mille tulemusena langes Rootsile (1621) märkimisväärne osa sellest piirkonnast, mida kinnitas Altmari vaherahu (1629).

Vaatamata sellele, et Poola ülemvõim Eesti maadel ei kestnud kaua (1582-1629), märkis Poola siiski üsna selgelt oma jälje Eesti ajalukku. Ja kõige tähtsamad sündmused on seotud Stefan Batory nimega.

Peale Moskvaga rahu sõlmimist kuningas Stefan Batory kuulutas mõned Vene võimu all olnud endise Tartu piiskopkonna valdused oma isiklikuks lauamõisaks ja hakkas läbi mõtlema reforme, et integreeruda Poola-Leedu Ühenduse erinevaid osasid.
Arvukate reformide elluviimiseks kuningale pidevalt oli vaja pädevaid teostajaid. Ainult tõhusalt toimiv koolisüsteem suudaks talle selliseid inimesi pakkuda. Ta nägi seda jesuiitide ordus, mis oli asutatud 1534 aastal. Jesuiitide haridussüsteem on pikka aega olnud Euroopa haridussüsteemi peamine. Jesuiitide kollegiumite algne plaan oli anda haridust ainult noortele, kes valmistusid astuma Jeesuse Seltsi, kuid üsna pea olid need avatud kõigile tulijatele. Just jesuiidid tulid välja ideega jagada õpilased klassidesse. Lisaks arvasid nad, et parim viis teadmiste saamiseks on mitte ainult heade autorite tekstide lugemine, vaid ka selliste tekstide kirjutamine ja kõnede koostamine. Jesuiitide haridussüsteemis mängis näidendite tootmine olulist rolli. See tegi lihtsaks näidata, kuidas abstraktseid ja teoreetilisi probleeme saab elus lahendada. Esimest korda massikooli ajaloos (ja jesuiitide ordu nägi oma kooli universaalse ja massilisena) püüdsid nad värvata lapsi erinevatest sotsiaalsetest gruppidest, järgides ideed, et kooliklass peaks esindama ühiskonda miniatuursel. Koolilapsed jagati üksusteks ja määrati ülemused. Parimad pandi aukohal istuma ja autasustati. Ka kuld- ja hõbemedalid õppeedukuse eest on jesuiitide väljamõeldis. Ja kõige tähtsam – õppimine jesuiitide koolides oli täiesti tasuta. Tuleb mainida, et Keskajal oppimine oli väga kallis, ja lubada selle enda võisid ainult rikkad: äädlid ja kaupmehed. Seega, asutades kollegiumi ja hiljem gümnaasiumi, Stefan Batory andis võimalust ka saada haridust kõikidele, kes seda soovisid.

Jesuiitide süsteemi otsustas kasutada ka Stefan Batory. Viie aasta jooksul asutati mitmed jesuiitide kolleegiumid, seahulgas Dorpatis (1583). Dorpat – see on praegune Tartu.
Kolleegiumi baasil 1585.a. oli asutatud eesti esimene täisõppekavaga gümnaasium, jesuiitide 5-klassiline õppeasutus. See gümnaasium tegutses aastatel 1583–1601 ja 1611–25. Esimesel kahel õppeaastal peamiselt olid poola päritolu õpilased. Samuti 1585. aastal koolitati jesuiitide diplomaadi Antonio Possevino eestvõttel jesuiitidega kaasas olnud kohalikke poisse gümnaasiumi juures avatud tõlkide seminarium, et valmistada jesuiitidele ette tõlke misjonitööks. Samal aastal ilmus jesuiitide eestikeelne katoliku katekismus.
On huvitav, et Tartu ülikooli, mis oli asutatud 1632.a., esimene asukoht oli endise jesuiitide gümnaasiumi ja kolleegiumi hoones.

Tänu Stefan Batoryle Tartu omab oma lippu. Tartu linna lipp on kahepoolne valge-punane lipp, mis oli antud linnale Poola kuninga Stefan Batory privileegi alusel 1584. aastal. Lipul on suur Tartu linna vapi kujutis. Lipu aluseks on Poola valge-punane lipp.

Stefan Batory andis 1584. aastal Valgale linnaõigused (Riia linnaõigused). Valga linna esimene privileeg ning asutamiskiri on antud kuningas Staphan Bathory poolt Grodnos 11. juunil 1584. Selles muudeti senine Tartu alal asuv Valga küla linnaks.

Kuningas Stefan Batory ei valitsenud Liivimaal äsja omandatud maid kaua. Kuningas suri 1586. aasta detsembris Grodnos. Siiski andis ta suure panuse Poola-Leedu Ühenduse uute maade arendamisse. Eestis tema mälestus on jäädvustatud Valgas ja Tartus asuvatel mälestustahvlitel.

Eestist ProAnima jaoks

Igor Bobrovsky

Artykuł został napisany w ramach projektu Akademia Dziennikarstwa Obywatelskiego na Wschodzie

Lugege seda artiklit ka poola keeles

“Publikacja wyraża jedynie poglądy autora/ów i nie może być utożsamiana z oficjalnym stanowiskiem
Kancelarii Prezesa Rady Ministrów.”